Search

Nõue ≠ raha

Seekordne postitus on teemal, millega olen tihti kokku puutunud. Olukorras, kus nõue on muutunud sissenõutavaks (arve maksetähtaeg möödas/leping lõppenud) aga ei ole tasutud ja mille järel on tekkinud nõude omanikul dilemma teemal, kuidas olukord lahendada. Eriti tuttav on selline olukord ettevõtetes, kus puudub paika pandud krediidihalduse protsess.


Suure tõenäosusega on proovitud alguses ise (kiiduväärt tegevus!) võlgnevust kätte saada - läbi meeldetuletuste saatmise, helistamiste jne. Kui see lähenemine ei ole lahendust toonud, siis on mingil ajahetkel kerkinud üles idee anda võlanõue sissenõudmiseks spetsialistidele: näiteks inkassofirmale (jätkuvalt kiiduväärt tegevus!). Üllatuslikult aga seistakse ootamatult silmitsi tõdemusega, et ka võlamenetlejad soovivad oma töö eest tasu saada.


Sõltumata inkassofirma poolt teenuse osutamiseks tehtud hinnapakkumisest, tundub võlamenetluse eest küsitav tasu alati kallis. Miks? Sest nõude omanik vaatab lõppsummat, mida ta peab eduka menetluse korral võlamenetlejale tasuma ja selliselt võibki see summa osutuda märkimisväärseks (nt. miljonieurose võla eduka sissenõudmise tasu võib ulatuda kümnetesse, kui mitte sadadesse tuhandetesse).


Kuidas kujuneb sissenõudmise teenustasu? Teenuse hinda mõjutavad erinevad aspektid, mille kogumina tekib inkassofirmal arusaam töö mahust, mida mingi konkreetne menetlus endas kätkeda võib. Hinda mõjutavateks peamisteks teguriteks on võlanõude vanus, suurus, võlgniku taust ja varasem kokkupuude võlgnikuga. Eraldi võib veel hinda mõjutada (näiteks väiksemate inkassofirmade puhul) konkreetne võlamenetleja, kes menetlust läbi viib. Miks? Sest võlamenetluses loeb kogemus ja 20-aastase kogemusega võlamenetleja võib olla oluliselt tulemuslikum oma tegevuses, kui 1-aastase kogemusega võlamenetleja.


Toon siinkohal välja ka olulise nüansi: inkassofirma lisab sissenõutavale võlanõudele ka oma tasu. Just sellesama, mille nõude omanik eduka sissenõudmise korral inkassofirmale maksab. Seda tehakse sellepärast, et vähendada nõude omaniku kulusid eduka menetluse korral. Inkassofirma tasu (mida nimetatakse menetluses ka nt "kahjuhüvitiseks") sissenõudmise korral kohaldatakse ka antud summale kokkulepitud teenustasu ehk klient saab tagasi protsendi menetluskuludest.


Sarnast mentaliteeti olen kohanud ettevõtetes, kus on palgatud võlamenetlejad/krediidihaldurid/-kontrollerid (heal lapsel mitu nime), kelle ülesandeks on tegeleda ettevõtte üle maksetähtaja läinud arvetega. On üpris tavaline, et võlamenetleja töötasu jääb vahemikku 1000-1500 € ja võlanõuete portfelli väärtus, millega tegeleda tuleb, on üle 500.000 €. Palju sõltub konkreetsetest võlanõuetest aga üldjuhul eeldatakse võlamenetlejalt, et ta toob tagasi igas kuus vähemalt 100.000 € eest üle tähtaja nõudeid. Kui lisada võlamenetleja töötasule ka tema töökohaga seotud kulud, siis tagasitoodavast rahast kannab ettevõtja kulusid ca 2-3%. Tsiteerides klassikuid, siis "pole paha". Ma ei saa nõustuda siinkohal kokkuhoiupoliitikaga. Miks? Sest ma soovitan alati eelkirjeldatud praktikat viljelevatel ettevõtjatel mõelda olukorrale, kui ühel heal päeval otsustab/otsustavad kõik tema võlamenetlejad liikuda tasuvama töö peale. Mis siis? Lahendused on olemas aga nende hind jääb vahemikku 15-35%. Lihtsalt mõttekoht.


Annan veel ühe vaatenurga, et mitte näha ainult osa tervikpildist. Seniks, kuni võlgnevus on tasumata, on nõude omanikul ainult paber, mis ütleb, et keegi on kohustatud talle tasu maksma. Viimati, kui mina kontrollisin, siis sellise paberiga poest süüa ei osta ega autosse kütust ei tangi. Küll aga on seda võimalik teha rahaga, mis on sisse nõutud eduka võlamenetluse käigus. See mõte peaks olema lähtepunktiks võlamenetluse planeerimisel ja läbiviimisel.


Mida siis teha? Tuleks arvestada, et iga nõue kaotab ajas oma rahalist väärtust. Jah, alati on võimalik nõuda viiviseid või leppetrahvi aga tänase inflatsiooni korral on väga keeruline tagasi saada minevikus esitatud nõude väärtus. Nõude omanikul on väga oluline hinnata oma tänast olukorda: kas "kaotada" osa nõudest teenustasuna võlamenetlejale või jätkata oma nõude omamist ja riskida ühel päeval stsenaariumiga, et võlgnik kuulutab välja pankroti maksejõuetuse tõttu. Viimati nimetatu korral võib nõude omanik oma nõudega hüvasti jätta. P.S. Vaadates viimase aja uudiseid, siis on väga tõenäoline, et maksejõuetus saab olema uudistes esil kordades rohkem, kui siiani.


Kuidas vältida riski, et jääd oma rahast ilma? Kõige parem lahendus on läbimõeldud ja paika pandud krediidiriskipoliitika. Selle alusel on võimalik juba enne krediidi väljastamist viia võimalikud riskid minimaalseks ja kui peakski ette tulema olukord, kus klient jätab oma kohustused täitmata, siis on olemas täpsed juhised, mille järgi tegutseda.

42 views0 comments

Recent Posts

See All

Eile oli mul väga hea võimalus olla külaliseks Peeter Pärteli iganädalases videokõnes, kus teemaks oli krediidihaldus. Kui lähtuda küsimustest (mida esitati terve videokõne vältel), siis on krediidiha