Eile oli mul väga hea võimalus olla külaliseks Peeter Pärteli iganädalases videokõnes, kus teemaks oli krediidihaldus. Kui lähtuda küsimustest (mida esitati terve videokõne vältel), siis on krediidihaldus kuum teema.
Minu jaoks oli eilne videokõne ka heaks võimaluseks tutvustada "Kus mu raha on!?" raamatut ning vastu sain ma kindla teadmise, et teemad, mida valisin raamatusse, ongi need, mis täna inimestele huvi pakuvad (ja ka muret valmistavad). Ootuspäraselt said teemadest enim tähelepanu inkassod, kohtumenetlus ja täitemenetlus.
Kõne alguses jõudsime valgustada ka krediidikliendi valimisega seonduvat: kust leida andmeid ja mida vaadata. Olen väga kindlalt arvamusel, et mida rohkem tähelepanu pööratakse protsessi alguses tehtavatele toimingutele, seda muretum on protsessi lõpposa ehk teisisõnu: valides hoolikalt krediidiklienti, pead vähem muretsema tema maksete pärast.
Tõin eilse videokõne jooksul välja ka pisut statistikat, mida siinkohal kordan. Numbrite nägemine ja suurde pilti asetamine aitab paremini hoomata probleemi suurust.
2020. aasta märtsi seisuga oli kohtutäiturite menetluses 412.782 täiteasja. Kogunõue oli 811,1 miljonit eurot.
2022. aasta 13. jaanuari seisuga oli kohtutäiturite menetluses 511.916 täiteasja. Summat ei õnnestunud mul teada saada aga kasutades ära statistikat Eesti suurimast kohtutäiturite büroost, siis hinnanguliselt on kohtutäiturite menetluses oleva võla kogusumma ca 1,3 miljardit eurot. Kahe aastaga on kasv olnud nõuete osas 24% ja võla kogusumma osas umbes 40%. Eelnev muutus on toimunud rahatrüki ja majanduskasvu tingimustes.
Liigun siinkohal pisut populismi radadele ja küsin, et kui suur oli kogu Eesti elektriarve, mida valitsus hüvitama hakkab? Kas selle oleks saanud ära maksta täitemenetluses oleva koguvõla eest?
Kuidas Sinul on krediidihaldus korraldatud?