Novembri keskel avaldas Eesti Ekspress artikli sellest, et üks Eesti suurimaid võlanõuete kokkuostuga tegelevaid äriühinguid, PlusPlus Capital AS, teavitas cross-default'ist ehk teatas oma äritegevuse lõppemise võimalikkusest. Täna kirjutan pisut lähemalt sellest ärimudelist, mis on Eestis olnud kasutusel viimased paarkümmend aastat.
Võlanõudeid ostetakse üksiknõuetena, võlanõuete portfellidena või forward flow lepingute alusel. Kellel suurem huvi lugeda võlanõuete ostmise-müümise kohta, saab seda teha raamatust "Kus mu raha on!?", kus olen sellele teemale pühendanud terve peatüki. Seekord keskendun võlanõuete ostmise ärimudeli riskidele.
Võlanõuet ostval äriühingul on väga lühike aeg, et kindlaks teha riskid juhuks, kui soovitakse ostust taganeda (selline võimalus on standartselt lepingus). Seega on ka arusaadav nende üpriski agressiivne võlamenetluse taktika: lühikesed tähtajad, erinevate kanalite kasutamine kontakti saamiseks, jäigad lahendused, "pealesunnitud kompromissid". Kõlab nagu viimasel ajal eestlasi tabanud telefonipettuste peegelpilt? Siiski mitte. Menetlusi viiakse läbi vastavalt kehtivatele seadustele. Nende seaduste mõtte järgimine on küsitav aga vähemalt järgitakse seaduse teksti.
Võlanõuete ostu finantseering on võtmetähtsusega küsimus võlanõudeid ostva äriühingu jaoks. Ideaalne on selline lahendus, kus ostu on võimalik finantseerida omavahenditest aga alati ei ole see võimalik. Kui ei ole kasutada ka nt ema- või sidusettevõtte toetust, siis jääb üle vaadata väliste finantseerijate poole. Laenuandjad on üldjuhul oma alal kogenud tegutsejad ja suure tõenäosusega soovivad oma finantseerigu riskide maandamiseks tagatisi. Paratamatult ei pruugi äriühingu juhtfiguuride käendus osutuda piisavaks. Praktika on, et sellistel juhtudel pakutakse tagatiseks ostetavaid võlanõudeid.
Ostunõuete tagatiseks seadmise korral on ju asjad paberil vaadatuna korras: kuna võlanõuded osteti põhinõudest madalama hinnaga (kõrvalnõuded saadi nö tasuta kauba peale), siis raamatupidamislikult on tegemist piisava tagatisega. Võlanõudeid ostnud äriühingu jaoks muutub olukord probleemseks aga järgmiste faktorite arvesse võtmisel:
- võlanõuete eduka menetlemise eest tuleb maksta võlamenetlejatele töötasu;
- tuleb kanda püsikulud kontoriruumide, tehnika ja kõige muu kaasneva eest;
- laen vajab teenindamist;
- ise tahaks ka mingit tulu saada;
- võlgnikud ei soovi maksta koheselt - kui üldse.
Eelnimetatud loetelu ei ole lõplik. Üks kõige olulisem faktor on nimelt see, et kas esmase analüüsi käigus tehtud riskianalüüs peab paika? Sest selle analüüsi põhjal tehti ju hinnapakkumine võlanõuete ostuks. Üldjuhul on hinnapakkumised nagu oksjonil võistupakkumised, kus osalejad alustavad tunnetuslikult tasemelt ja seejärel tõstavad pimesi panuseid vastavalt teiste osalejate tegutsemisele. Probleem on seda teravam, kui viimane pakkuja tegi võlanõuete eest liiga kõrge pakkumise ja nüüd ei suuda ta täita oma kohustusi, sest võlgadest laekuv rahavoog on liiga väike.
Seletan korra lahti ka postituse alguses mainitud cross default'i mõiste. Tegemist on olukorraga, kus äriühingu suutmatus täita ühte laenulepingut põhjustab sama olukorra ka teiste laenulepingute puhul.
Siinkohal soovin kõikidele lugejatele meeleolukat ja riskivaba aasta lõppu!
